„Omaenese peas olen alati olnud vabadusvõitleja ja ma sain lihtsalt jälle vabamaks.“
Valitud katkendid Areenis ilmunud Peeter Kormašovi intervjuust Sirje Rungega.
Tegelikult lõpetasid maalimise varsti juba 20 aastat tagasi?
„Igasugused rasked loobumised muudavad meie elu. Vabanesin, kuna loobusin maalimisest. Lõpetasin selle teadlikult ja ma ei taha enam mitte kunagi uuesti maalima hakata. Kui kolisin siia oma viimasesse koju, kus surra tahan, siis andsin ära ka Kunstihoone ateljee. Tulid teised mõtted ja tööd, nagu „Vana Venus“ (2017) või „Suur armastus / Kaunis lagunemine“ (2021), mis on vägagi otseselt seotud minu eluga. Nüüd teengi ajaliselt pikki projekte ja üks kasvab teisest välja.“
Nii et kui kunstielust loobusid, tekkis seda mõnusat üksinduse aega juurde?
„Omaenese peas olen alati olnud vabadusvõitleja ja ma sain lihtsalt jälle vabamaks. Igal inimesel on omad hingelised ettekujutused priiusest. Mina tundsin lihtsalt, et sain sõltumatumaks. Meie keskkond on ju täidetud kõikvõimalike suhete ja intriigidega, mis mind üldse ei huvita. […] Mind huvitab, kui suurde kasti lõpuks välja jõuan. Praegu ma tegelikult enam eriti seinu ei näe.“
Valgus on ju ka sinu kunstis põhiline asi, valgus ja värv?
„Värv on valgus. Põhimõtteliselt ongi mind huvitanud valgusega tegelemine, sest valgus loob maailma, peegeldudes materjalidelt ja pindadelt. Selline tajumine on intuitiivne protsess. Püüan nii palju kui võimalik julgustada üliõpilasi oma intuitsiooni kasutama, teadlikult arendama ja usaldama.“
See kõik on ju jõudnud otseselt sinu kunsti.
„Jah, ja otseselt „Suurde armastusse“. Mul on olnud kogu aeg soov püüda peegelduvat ja muutuvat valgust, nii nagu see on looduses. See soov hakkas mind piinama ja nii see maalimise protsess algaski. On ju loominguline protsess üks suur piinlemine. […] Üks tark inimene – ma ei suuda kuidagi meelde tuletada, kes see oli – on öelnud meiesuguste loovisiksuste kohta, et ega nad ju ei taha seda teha. No üldse ei taha, aga nad ei saa teisiti ja ma olen sellega täiesti nõus.“
Sellest lähtub ka üks filmiprojekt?
„Teeme Elen Lotmaniga minu suremise filmi. See on protsess, mille lõppu keegi ei tea. Ei ole võimalik teha stsenaariumi kellelegi, kes surema hakkab. Kogu aeg naerame: ükski asi ei aja mind nii palju naerma kui suremine.“
Kas inimkonnal on veel lootust?
„Inimesed on nagu kõik teisedki loomad – surevad välja millalgi. Võib-olla siis, kui meie ajudes toimuks mõtlemises kvalitatiivne muutus, siis võiksid asjad paremaks minna. „Lootus“ on väga imelik sõna, just arutasime seda tudengitega. Mul on praegu ingliskeelsed rahvusvahelised grupid ja üks hiinlanna ütles, et lootus on armastus. Väga õigesti öeldud!“
Peeter Kormašovi täispikka intervjuud Sirje Rungega saab lugeda 15.10.2025 ilmunud Areenist.