Elin Már Øyen Vister koostöös Ene Lukka, Evelin Reimandi ja Kadi Uiboga
“Kuidas saame teada, kes me oleme, kui ei tea, kes me olime? /…/ Ajalugu ei ole võõraste, mingi teise maailma elanike lugu; see on meie endi lugu, oleks me veidi varem sündinud.” – Stephen Fry
Kuidas mõistame ja suhestume maaga?
Kuidas sa tead meie all ja ümber paikneva maapinna lugu, kui seisad Kalamaja pargis jalgupidi murul?
Maal, kus paljud esivanemad pärast ebakindlat sõjaaega ja sõjajärgse ümberasustamise tõttu vaikisid, on vaja leppida ja terveneda järgi. Mis on need asjad, millest ei räägita? Aja jooksul võib mõni oluline inimene või asi ununeda, kui talle tähelepanu ei pöörata ning tema eest hoolt ei kanta. Ja mis saab siis, kui need, kes hoolisid, on haavatud või surnud? Sõjatraumadest rääkimine võib olla tohutult raske, nii et sageli peidavad inimesed need sügavale enda sisse ära. Kogukondade haavad paranevad alles mitme põlvkonna jooksul (või sajandi või aastatuhande, kui neid traumasid ei ravita) ning meie igapäevaste elude põimudes (nii inimeste kui mitte-inimeste kehade puhul) mõjutavad need traumad meid jätkuvalt.
Kalamaja park pole üksnes park, vaid on Tallinna vanim surnuaed. Esimesed viited Kalamaja kalmistu kohta pärinevad aastast 1561. See oli peamine Tallinnas ja selle ümbruses elavate rootslaste ja eestlaste matmispaik. 1964. aastal tasandati surnuaed nõukogude võimu korraldusel. Hauamärgiseid kasutati teistes linnaosades seinte, sadama ja kõnniteede ehitamiseks ning igasugune mälestus kalmistust hävitati. Kehtiv võim tegeles ulatuslikult igasuguste minevikuseoste kaotamisega, Tallinna kodanikud olid sunnitud hävitama kaks teist Tallinna 18. sajandi kalmistut Koplis ja Mõigus, mis olid peamiselt eesti ja baltisakslaste kogukondadele. Kalmistu taheti muuta Volta tehase kultuuripargiks, kuid 1964. suleti kalmistu lõplikult ning kujundati hoopis avalikuks pargiks. Kehvas seisukorras kalmistupark läbis 2009. aastal ulatusliku uuenduskuuri.
Kes olid siia kunagi maetud? Kas nende luud on ikka siin maapinnas?
Kes armastasid neid?
Mis kadus ühes kalmistu “kustutamisega”?
Kas pargi rajamine korvas “kalmistust ilmajäämise”?
Kuidas saab alata leppimine ja paranemine, kui me pole kursis sellega, mis asub meie jalge all?
Helijalutuskäik Kalamajas juhib tähelepanu maale, millel Kalamaja kalmistu asub ning avaldab austust inimestele, kes sinna on maetud, ja nende lähedastele. Mõtleme ka nende lähedaste peale, kelle elusid see mõjutanud on. Puud mäletavad neid hästi. Kuulame ja mälestame ühiselt jalutuskäigul osalejate esivanemaid. Jagame ja pakume mälestusi, teed ja toitu, häälestades end Eesti rahvakalendri tähtsale ajale – hingedeajale. Pimedusega süveneb kujutlusvõime ja paranevad võimalused hingede maailma tunnetamiseks. Hingedeajal mälestati ning oodati külla lahkunud esivanemate hingi. See on aeg, mil toimus toidu väljapanek hingede kostitamiseks. Muistsel hingedeajal kehtis vaikusenõue ning õhtuste tubaste tööde keeld.
Kuulamisrännak valmis Kaisa Maasiku (Tallinna Fotokuu kuraatorite assistent) abiga ning on osa Tallinna Fotokuu põhiprogrammi näitusest „Lase oma tähelepanul…. pehmeneda ja laiali valguda“, mis on avatud Kai kunstikeskuses kuni 1. detsembrini.
Osalejail palume registreerida siin.
Praktiline info: Kogunemine toimub Kai kunstikeskuses 10 minutit enne algust. Palun lülita töötoa ajaks telefon välja ning pane õuesolemiseks selga soojad mugavad riided. Vihma korral võta kaasa vihmavari, või -keep.
Töötuba toimub vaheldumisi inglise ja eesti keeles.
Sissepääs näitusepiletiga (6€/3€), pilet võimaldab näitust Kai kunstikeskuses külastada kahel korral.
ELIN MÁR ØYEN VISTER (sünd. 1976. aastal Oslos Norras) on Norras Røstis elav ja töötav kunstnik, helilooja ja korilane. Máril on laialdane muusikataust – ta on DJ ja produtsent, ta on tegelenud keskkonnahelide salvestamise ja raadiotööga. Interdistsiplinaarse lähenemise kaudu ühendab ta oma praktikas erinevaid kunstilisi väljendusi. Tema jaoks on kuulamine kunstnikupraktika ning komponeerimise ja maailma tunnetamise ja tajumise viis. Mári looming on inspiratsiooni saanud Pauline Oliverose süvakuulamise filosoofiast. Már soovib oma loomingus eemalduda Lääne patriarhaalsetest hegemoonilistest narratiividest, mis seavad inimese kesksele kohale, ning pühenduda hoopis maastikest lähtuvatele lugudele ja teadmistele. Oma töös on ta mõjutusi saanud põlisrahvaste metodoloogiatest ning queer’ist, multikultuursest ja mitmikkosmilisest maailmanägemusest. Mári pikaaegsete projektide hulka kuuluvad näiteks „Røsti helimaastik“ ja „Norrapärasuse dekonstrueerimine“. Ta tegutseb Røstis asuva Skomvær Fyri Røsti kunstiresidentuuri ja artist-run töökodade juures.