Flo Kasearu (s. 1985) on Tallinnas tegutsev ning ainulaadses Flo Kasearu Majamuuseumis elav kunstnik, keda on nimetatud viimase kümnendi üheks olulisemaks naiskunstnikuks Eestis. Flo kasutab oma loomingus julgelt irooniat, et lahata probleeme rohujuurde tasandil ja tegeleda teemadega nagu avaliku ja isikliku ruumi vastandused ning seosed monumentaalselt jääva ja ajalikult kaduva vahel. Tema teosed avavad vabaduse, patriotismi ja rahvusluse, koduvägivalla, võimusuhete ja majanduskriisi erinevaid külgi. Kasearu töötab erinevates meediumides, luues nii video- ja performance kunsti kui ka skulpturaalseid- ja installatiivseid teoseid. Flo on paljude tunnustuse hulgas pälvinud Köler Prize’i (2012), Eesti Kultuurkapitali aastapreemia (2022), Avatud Eesti Fondi Koosmeele preemia (2021) ja Vägivallaennetuse auhinna (2018). Viimases kirjeldati, et „Flo Kasearu on oma uudsete algatuste, tegevuste ja suhtumisega muutnud paljude inimeste elu, andnud oskuse näha abivajajat ning abivajajale oskuse näha enda tugevusi ja uusi võimalusi“. Käesoleva aasta märtsikuus avab Flo Kasearu Kai kunstikeskuse järjekordselt piire nihutava ning mastaapse näituse „BANANA – Build Absolutely Nothing Anywhere Near Anyone“ eestikeelse pealkirjaga „Ainult mitte minu tagahoovis“, mille kuraatoriks on Kari Conte.
Tekst: Taivi Koitla, fotod: Krõõt Tarkmeel.
Sa oled loonud Eestis ja ehk ka kogu maailmas täiesti erakordse nähtuse – majamuuseumi elavale kunstnikule – ning tekitanud sellega soovijatele võimaluse being-john-malkovitchilikult Sinu taju – ja eluruumides läbi erinevate korruste uudistada ja näha, kuidas Sina maailma mõtestad ja kunsti lood. Miks ja millest Flo Kasearu Majamuuseum alguse sai?
Selle maja ehitas enne esimest maailmasõda minu vana-vana-vana-vanaema perekond ja kuna laen vajas maksmist, siis nad ise elasid ühes korteris, ees oli vürtspood ning ülejäänud kuus korterit üüriti välja, et laenu tagasi maksta. Sõja alates olid nad sunnitud kodust lahkuma ning Nõukogude võim istutas sinna teised elanikud. Kui üheksakümnendate alguses tagastamisprotsessid käivitusid, siis võttis ligi kakskümmend aastat aega, enne kui 2009. aastal hoone meie perekonna valdusesse tagasi saime. Minu jaoks oli see kodu mõistes täiesti uus kogemus, kuna olin varem elanud 8,9 m2-suuruses Eesti Kunstiakadeemia ühiselamutoas toonase n-ö poiss-sõbraga, kelle kontrabass võttis sellest omakorda ühe ruutmeetrijagu ruumi endale /naerab/.
Mis seisukorras sel hetkel tagastatud maja oli?
Kui me esimest korda emaga seda vaatama läksime, siis värav oli lahti, üks valge furgoon seisis maja ees ning mingisugused vene keelt kõnelevad tüübid olid selle metalli täis tassinud ja väitsid, et koristavad kellegi sõbra keldrit. Kõik korterite uksed oli justkui kirvega lahti murtud, küttekolletel metalluksed eest ära kangutatud selliselt, et osad ahjud olid sisse kukkunud. Elektrijuhtmed lahti kistud ja varaste jaoks isutav metall sealt ära võetud. Mul on muide BANANA näitusel nii sellest juhtmete teemast, hiljutistest merekaablite intsidentidest ja laiemalt energeetika teemast ajendatult installatsioon, kus olen kaabli justkui šušitükkideks lahti võtnud. Aga jah, tabasime vargad otse teolt. Saime metallikola küll tagasi, aga maja oli puhtaks roogitud karkass. Elektrit polnud, puitkütteahjud lõhutud, veetorudki läinud. Ja siis hakkasimegi seda jupphaaval korda tegema koos sõprade ja tuttavatega, kes ka kodu otsisid.
Ja majamuuseum?
See oli väga konkreetselt seotud magistriprojektiga. Pidin hakkama lõputööd tegema ja samas sain väga hästi aru, et senine EKA keskkond on ühelt poolt kunstniku jaoks väga turvaline, aga kui ülikool saab läbi, siis kunstnik on ju täiesti üksi. Ei ole sellist võimalust nagu näiteks näitlejal, et peale kooli lõpetamist lähed ehk edasi konkreetsesse teatrisse või institutsiooni tööle, kus on kuupalk ja teatavas mõttes turvalisus olemas. Ning siis ma sidusingi ära, et peale lõpetamist teen oma institutsiooni. Värske tudengina mõtled, et mis hetkel Sa julged enda kohta öelda kunstnik, et majamuuseum kõlas kuidagi paremini ja muudan selle justkui kunstipinnaks, nagu Nõukogude ajalgi sellised veidi underground ja off space’id erinevates korterites eksisteerisid. Aga kuna mulle tundus, et konkreetselt midagi sellist, et terve elumaja oleks kunstipinnaks pööratud, varem tehtud pole, siis oli enda jaoks see kõik väga huvitav.
Avamisel oli maja ja hoov pilgeni täis, mis oli minu jaoks tore ja üllatav, aga mul oli plaan, et esitan ja kaitsen magistritöö ära ja seejärel ongi tehtud. Aga siis see kõik läks justkui suure kella külge, uudistama tulid lisaks kunstiinimestele ka ajakirjanikud ning igasuguseid inimesi. Küll neid, kes tahtsid näha, kuidas keegi elab või näiteks kuidas saja-aastane maja seestpoolt välja näeb. Maja ja koduteemaga suhestus välja palju inimesi. Ja nüüd ongi sellest lühiajalisest projektist saanud kestev nähtus – juba 12 aastat. See on minu teatud mõttes irooniline ja egoistlik kunstiprojekt, kus saan oma kunsti moel ja ajal eksponeerida nagu ise tahan.
Majamuuseum klassikalises mõttes tegeleb eksponeerimise ja säilitamisega. Kuidas Sa sellest vaatest oma majamuuseumi ja teoseid kohtled? Uut tuleb muudkui peale ja vana jääb paika? Ja kui pikka tulevikku sellel nüüd näed?
See maja on juba pidanud vahepeal omapäi enda elu elama. Sai hakkama. Ju näeb, millist sümboolset kapitali ta kunagi kogub ja säilitab. Praegu on asjad nii, et osad teosed on juba muteerunud, kaasajastunud või välja vahetatud. Ning kui mul tekib mingi uus teos, mis sinna võiks sobituda, siis lisan sellegi kollektsiooni. Ja mul on kaks last kasvamas ning ma kindlasti ei taha, et see majamuuseum peaks neilegi hiljem kohustus olema. Kunst võiks ikka olla mõnus ja mänguline ning kerge – see ei peaks olema kellelegi raskeks koormaks kanda.
Sa oled senises loomingus lahanud ja osutanud mänguliselt ja vähemmänguliselt olulistele teemadele ning nende hulgas on lähisuhtevägivallale erinevates vormides tähelepanu toovad kolm projekti. Räägi nendest veidi lähemalt.
Selle konkreetse teemakäsitlusega on mul seos läbi oma ema, Margo Orupõllu, kes oli esimese projekti ajaks juba kümnendi Pärnus naiste tugikeskust juhtinud. Ma ei julgenud algul seda teemat sellisel kujul nagu teisi iseendaga haakivaid kunstiideid teostades puudutada, kuna tegu on nii olulise, tundliku, kompleksse, sotsiaalselt ja poliitiliselt laetud teemaga, mis on ka pikalt meie ühiskonnas olnud tabu, et neil teemadel üldse rääkida. Hakkasin käima nende naistega kohtumas ja nende lugusid kuulamas, tutvustasin neile enda kunstiprojekte ja sealt need lood ja lahendused vaikselt avanema hakkasid. Minu jaoks oli oluline jagada nende lugusid kujul, et see mõjuks väestavalt ja toetavalt just nendele endale. Ja ma olen tänulik, et mitmed tegevused said ka riiklikul tasandi tunnustatud, kuna see annab ka nendele osalistele kindlustunde, et nad tegid õiget asja, et julgesid kogetust ja neist protsessidest publiku ees rääkida või publikuni viia.
Ma vaatasin äsja dokumentaalfilmi Liv Ullmannist ja ta luges seal ette ühe oma lemmikkirjaniku Lev Tolstoi teksti, mis parafraseerides kõlas selliselt, et: istun selle mehe seljas ja kägistan teda ning samal ajal selgitan kõigile kõrvalseisjatele ja ka sellele mehele, et tegelikult olen ma hea ning olen nõus kõike tegema, et sellel mehel parem hakkaks välja arvatud tema kägistamise lõpetamist… Sel hetkel tuli mulle millegipärast meelde Sinu 2012. aasta teos „Me oleme teel“, kus suitsevasse puumajja teel olev tuletõrjeauto liikus teotempos maja poole ja mille kohta Sa oled ise öelnud, et „meile lubatakse asju parandada, aga reaalsete tegudeni ei jõutagi“. Mis ajend selle teose tekkeks oli?
Selle teose loomisel on mitmeid tahke. Alustuseks reaalne hirm saja-aastases puitmajas elades, seda teemat olen ka oma majamuuseumis hirmuseerias kajastanud. Aga ka see konkreetne aeg, kuna sel hetkel oli eriti kõlav lubadus, et Eesti jõuab viie rikkama Euroopa riigi hulka. Et see kõlab ka nagu see tuletõrjeauto, et oleme muudkui teel, aga kohale kuidagi ei jõua. Näib, et protsessid on olulisemad, kui lõpptulemus. Kui kuskil on mingi probleem, siis ollakse protsessis, et sellega tegeleda, aga lõpuks ei lähegi korda, kas maja põleb maha või kas me oleme viie rikkama hulgas, sest olulisem on, et oleme kogu aeg teel. Ja samas nagu teiste riivavate teemadega, on nende kunsti vormimine justkui osa kunstiteraapiast, et saan sellest konkreetsest hirmust läbi selle kas lahti või rahustan ennast veidi maha. Selles mõttes peab kunst minu jaoks sisaldama ka huumorit, mis on päriselu ja traagika kihtide vahel, et see aitaks nende teemadega rahu teha. Aga see kõik ei ole nii must-valge ka, on teemasid, millega ei tohigi rahu teha ja millest väsida nagu näiteks lähisuhtevägivald.
Sinu eriilmeliste teoste loetelu on nii rikkalik ja pikk, et kutsun üles lugejaid Flo Kasearu lehele nii majamuuseumi kui ka teoste kirjeldustega tutvuma minema ning liigume edasi 22. märtsil Kai kunstikeskuses avatava näituse „BANANA“ juurde. Millega tegu?
See näitus küsib meilt kõigilt: milline on meie roll ja vastutus, kui arendusprojektid hakkavad kujundama ümbritsevat elukeskkonda ja jõuavad n-ö meie enda tagahoovi? Mida, kuhu ja kellel on õigus ehitada, olgu selleks elamud, taastuvenergia rajatised, transpordilahendused või muud infrastruktuuri objektid? Konkreetsete ettepanekute puhul jagunevad inimesed sageli kahte leeri: NIMBY (Not In My Backyard ehk ainult mitte minu tagahoovis) ja YIMBY (Yes In My Backyard ehk jah, minu tagahoovi). Esimesed tajuvad arengut tihti ohuna või negatiivse muutusena, teised võimalust ühiskonna hüvanguks, kuigi see ei pruugi alati kõigile kasulik olla.
See on nii mitmekihiline ja vastuoluline ning minu kui kunstniku jaoks väga põnev teema. Pidevalt on surve arengute järele ja paljud on tihti harjunud, et kõik sellega kaasnev ja vajalik peaks toimuma kusagil mujal – minust kaugemal, samal ajal, kui me tahame kõiki igapäevaseid hüvesid nautida. Ja kohati on need konkreetsed protsessid nii kiired, et ei jõuta piisavalt uuringuid teha või inimesi kurssi viia ning tekibki vastuseis. Näiteks, me oleme harjunud, et kogu energeetika raskuskese on Ida-Virumaal olnud, kaevandused ja kõik muu ning nüüd korraga on taastuvenergiaks vaja ka muudele territooriumidele laieneda. Et äkki me peamegi mingite häirivamate nähtustega enda lähedal leppima, kui tahame nendega kaasnevaid hüvesid saada?
Mida me näeme Su näitusel?
Uhiuusi teoseid ja mõningaid varasemaid teoseid, mida pole Eestis varem näidanud. Teosed, mis seostuvad privaatse ja avaliku ruumi ning ka võimuga seotud teemadega. “Kaose patrull” on kohal. Rohkelt maale ja massiivset vasest sokki, külmkappidest tuulikristi, seebimaja ja veel palju erinevaid kunstilisi kujundeid. Kokku üle viiekümne teose.
Kumb Sa ise oled? NIMBY või YIMBY?
Ma olen BANANA. /naerab/
Hobused. Su loomingust leiab vähemalt kolm projekti erinevatest aegadest, kus on hobused läbivateks motiivideks. Miks?
Noh, see oli mu hobuste periood. 15 aastat tagasi kappas valge vabaduse hobune bemmiga võidu öises Tallinnas. “Kaose patrullis” on hobused linnaruumis turvalisuse ja korra tagamise liikumise vahendid. “Monumentaalne hüljatus” püstitab ratsamonumendid ajalooliselt olulistele naistele, kes teenimatult on ajalooraamatutest välja jäänud.
Kannapööre. Kui Sa peaksid võõrale inimesele ühe lausega ütlema midagi enda kohta, siis mis see oleks?
Kaks elevanti istuvad traadil ja üks ütleb teisele: ma tahan ka keskel olla.
Sa ütlesid oma intervjuus Katrin Viirpalule, et kuigi Kazuo Ishiguro „Lohutu“ Sulle meeldis, siis leiad harva raamatuid, mida tahaksid lugeda ja mis Sulle ka meeldiksid. Kasutan siinkohal võimalust ja soovitan kahte raamatut – Sayaka Muraka „Earthlings“ ja Sheila Heti „Pure Colour“ – anna teada, kas haakisid nendega, kui satud lugema. Ent küsin, kas Viirpalule antud kommentaarist võib loota, et Sult endalt on raamatut tulevikus oodata? Oled justkui läbivalt oma loomingus asunud probleemseid tühimikke ise täitma.
Pigem filmi? Ma töötan ikkagi pildi ja visuaaliga. Tekstiga ei jookse nii hästi. Raamatu kirjutamine tundub valulik.
Intervjuu leidis aset 05.03.2025 ja ilmus kevadises Säde ajakirjas.