Valitud katkendid Johannes Saare Sirbis ilmunud arvustusest näitusele „Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus“
Kai kunstikeskuses avanenud personaal, millega Runge kuuldavasti pärast pikka valulemist oma käed maalikunstist lõplikult puhtaks peseb, vaatab mõistagi tagasi, tema loomingulise tee algusse. /…/ Sestap on teekonna algusestki valitud ree peale teoseid, mis kõlavad kokku 2025. aasta Runge lõppjäreldustega kunsti võimalustest ja eesmärkidest. Näituse pealkiri, mitmeosaline, nagu ta on, pakub vanade maalide taaskohtumise agendaks hoopis valgust. Ning muidugi ka Sirje Runget ennast kõndimas läbi valgusest vormitud ruumide, silmitsemas panoraame, mille on esile mananud valguse kohtumine varjude ja ruumiga. Valgusmaastikud on, kui mõtet edasi arendada, haprad, nagu pealkiri toonitab, ning vist ka põgusad, muutlikud. Näha on, et Runge voolitud valgusel pole ei lähte- ega sihtkohta, ent sellele on omane äratuntav hajumine avaruses, spetsiifiline murdumine aina pastelsemates, aina piimjamates toonides, mida võib märgata hommikustes udujoometes tüüne mere kohal. See miraažide mäng püüab Runge pilku, see kaame valguse võime hargneda veepiiskades laiaks värvipaletiks ning maalida otse õhku olematu pintsliga olematuid maastikke, see pakub pinget.
/…/
Pimeduse pragunemine valguse survel ning sellest kokkupuutest sündiv värvispekter on vaatajale ulatatud eukleidilise korraarmastusega, kahe maailma kokkupõrge on võtnud täisnurkse sisselõike kuju, ühe maailma kude ja kangas on küll rebenenud, ent see kosmiline draama on jäänud truuks geomeetria põhivormidele. Pimeduse ja valguse vaheline portaal reedab tahukate ning ristkülikute sümmeetriat, ringide, kolmnurkade ja kuupide ranget harmooniat. Ent Eukleides ja Isaac Newton pole ometi sellele näitusele kutsutud. Loodus pole vaid matemaatika, optika pole vaid valguse ränd vaakumis.
/…/
Kui minna Runge näitusele ja silmitseda näiteks töid „Maastik III, IV, IX, XI“ 1981. aastast, tuleb endale tunnistada, et värv ja värvitaju on kaks eri asja, tegelikult isegi kaks eri maailma. Näeme, et värviaistingud sünnivadki Goethe polaarsuste vaimus, pimeduse ja valguse koostöös ning mõistuse häälest rikutuna; alates sellest, et aru pöörab reetinal tagurpidi peegelduva reaalsuskujutise taas jalgele, et toita kognitiivset rutiini, üldlevinud arusaama sellest, mis asub ülal ja mis all. Runge maalidel puudub aga ruumiline koordinaatteljestik, üleval, all, vasakul, paremal on lihtsalt puudu, kohataju on tühistatud, pole ka aja kulgu ning neil kolossaalsetel struktuuridel, mis piltide ääretus avaruses triivivad, ei näi olevat ka kaalu, gravitatsioongi on kehtetu.
/…/
Planetaarne meeleolu ei ole juhuslik, näitusel kõlab peidetud muusika, ammu kaduviku orbiidile siirdunud Voyageri lindistatud staatiline müra kosmoses, sfääride muusika, musica universalis, jumalik harmoonia, mis Johannes Kepleri väitel sündivat planeetide ringkäigust taevakaarel, see kume kõikjal viibiv ülemheli, mis olevat kuuldav vaid hinges, mitte kõrvas. Ja leidub Goethegi teoorias sarnaseid usuhüppeid muusikalise astroloogia rüppe, kõrvu veendumusega, et sinine on tagasitõmbumise, erakluse ja meditatsiooni värv. 1994-1995 võtab Runge uuesti üles „Valguse“ seeria teemad, ent eesmärk on uus – koguda spektrivärvid uuesti kokku valgesse tonaalsusse ning modelleeridagi vaid sellega, kodutu helendusega, mis pole veel mateeriaga kohtunud, atmosfääris peegeldunud, veetilgas murdunud. Ring hakkab täis saama. Nüüd omandab tähenduslikuma kaalu näituse algust valvav triptühhon „Kolm: Kolmnurk. Ruut. Ring“ (1979), milles geomeetria ja konstruktivism, isegi opkunsti tavapärased võtted vormida ruumitaju on kõrvale heidetud ning maalide süžeeks on vaid valguse vaiksed üleminekud. Draamat on siin vähem. Isegi monokromaatiliseks oleks seda triptühhoni eksitav nimetada, tonaalsuste gradatsioon puudub, küll aga näeb, kuidas valge võtab üle erivärviliste ja -kujuliste raamide fluidumit, sedamööda kuidas pildipind läheneb raamile. Valgusest tehtud ruum kuhtub äärtes tuhmimaks ning keskpaik kummub seevastu esile, raamide värvikatest helkidest puutumata tsentrisse ilmub iseenesest intensiivsem piimjas helendus. Tean mõistusega, et seda Linnuteed ei ole seal, et see on silmamoondus, ent ometi ma näen seda. Silm talitab omasoodu.
Johannes Saare täispikka arvustust saad lugeda Sirbist.