Valitud katkendid ERR kultuuriportaali uudisest, mis kajastab Sirje Runge vestlust Joonas Hellermaga saates “Plekktrumm” (27.10.2025).
Runge jaoks oli maalimisega lõpparve tegemine kergendus, sest loomine on tema jaoks alati suur piin olnud. “See protsess on minu jaoks selline, et kui ma alustan mingit suuremat maaliseeriat – ma olen kogu aeg seeriates töötanud –, siis see on väga pikk aeg ja mu peas on selline pikaajaline intuitiivne tunnetuslik protsess. Kui ma olen jõudnud sinnani, et saan hakata seda realiseerima, siis satun olukorda, kus tunnen, et pole enam mitte millekski võimeline, ma ei oska mitte midagi ja ma ei saa mitte kunagi mitte midagi oskama. Siis pean sellest seinast läbi minema. See on väga piinarikas. Kui ma juba tegema hakkan, siis on kõik korras,” rääkis Runge ja tunnistas, et see on nii kogu aeg. Mõnes mõttes on see kunstniku meelest isegi hea, sest näitab kvaliteeti. “Ma ei ole endas kunagi kindel, pidevalt kahtlen. Kui ma pidevalt kahtlen, siis järelikult minust ei tule kunagi enesekindlat totakat loojat, kellele see sõna “looja” võib-olla isegi ei sobi,” lausus kunstnik.
Janu kunsti järele
Runge meenutas Pärdiga kohtumist ja märkis, et minimalismiprobleeme siis ei arutatud. “Mul on meeles ainult üks meie kohtumine, mis toimus rohelises, väljasõit rohelisse. Nii nagu Strugatskite raamat. Osalejad olid Pärt, enne seda kui ta emigreerus Eestist, Ando Keskküla, Leo Lapin ja mina. Istusime roheluses kuskil, ma ei mäleta kus, ja rääkisime multimeediast. See on kõik, mis mul meeles on,” meenutas Runge.
/…/ Ka Tarkovskiga on Runge kohtunud, küll mitte roheluses. “Kui Tarkovski tuli siia “Stalkerit” filmima, siis ta palus meie kinoliidust, et nad tutvustaksid teda kohalike põrandaalustega, kes olime juhuslikult meie. Nii me tutvusime. Ma olin siis umbes 25-aastane. Me käisime vaatamas seda filmimist ja protsessi, see oli väga huvitav. Pärast suhtlesime temaga nii Viru hotellis kui ka Kuku klubis,” ütles Runge.
Lagunemise paratamatus
„See on väga õudne mõte, et sa paned oma lapse välja külma kätte. […] Ta oli olemas ja tal oli veel ülesanne. Ta pidi minema sinna välja lagunema. Võttis tükk aega, enne kui ma jõudsin selle teostamiseni.“
/…/ „Ainus, mis universumis on kindel ja selge – kõik muutub kogu aeg. Väga kiiresti tegelikult. Minu enda isiklik lagunemine oligi see, mis käis koos selle ideega.“
Noortes püsib lootus
Runge on pikalt olnud õppejõud ja üliõpilased on tema tunde kirjeldanud vaimustusega. Runge ise ütles, et noorte kunstnikega ei tohi mingil juhul autoritaarselt ümber käia. “Ma tahan neile anda seda, mida mulle ei antud. Ma tahan neid julgustada, nad vabaks lasta, ma tahan neile öelda, et kunstis reegleid ei ole, usaldage kõigepealt iseennast, ärge kuulake kedagi teist. Siis tulevad nendest välja need individuaalsed erilised kunstnikud.
/…/ Praeguseks on Runge jõudnud kohta, kus tunneb rõõmu kõigest, mis olnud. “Kõik, mis mu elus on olnud, need valikud, mis ma olen teinud, kogu see kupatus, mis selja taga on, jumal tänatud, et ta selline on olnud, et ma siia olen jõudnud.” Kuna keegi ei tea, mis see hing päriselt on, ei saa Runge öelda, kas tema hing on täiesti vaba või saab selleks. “Nii-öelda intuitiivselt tunnetan, et ta on juba päris vabakene,” ütles Runge.
Kultuurisoovitus
“See on natukene üldisem soovitus, aga ta käib kindlasti ka kultuuri kohta, sest kultuur on igal pool, kogu aeg. Muidu inimkonda ka ei oleks, kui kultuuri pole, me kõik teame seda. Olgem uudishimulikud, imestunud ja tänulikud,” soovitas Sirje Runge.
Plekktrummi täispikka saadet Sirje Rungega saad vaadata järgi ERR portaali arhiivist.