Düstoopilise maailma lävel seistes tuleb inimkesksusest lahti lasta. Näitus „Tsüanookeanid“ tekitab kogemuslikke sildu erinevate tajukogemustega olendite vahel.
Autor: Andrus Laansalu / Sirp /
Kui keegi küsib, et mis näitus see seal Kai kunstikeskuses on, siis ma olen vastanud, et see on merebioloogia näitus. Ja siis lisanud juurde, et kaheksajalgadest. Praktika näitab, et niimoodi saadakse ilma pikema lisaseletusteta aru, mida võiks oodata ja kas tahetakse seda vaadata. Tegelikult ei tundu niisugune sissejuhatus üldse õige – „Tsüanookeane“ merebioloogia katustermini alla kuidagi ära ei mahuta ja ongi hea, sest ega kunstiga ole vaja mõnda teist mõtestamisvaldkonda illustreerida (kui tegemist pole just otseselt illustreerimisprojektiga).
Järgmine laine. Aga hoopis rohkem kui konkreetsest näitusest on siin põhjust rääkida uuest kunstisuunast, mille taga ideaaljuhul võiks olla massiivne mõtlemismuutus. „Tsüanookeanid“ on hea näide sellest uuest lainest ja tundub, et seda näitust tuleks ka uute reeglite järgi vaadata (mingeid valmis reegleid muidugi kusagil ei ole). Ei saa öelda, et „Tsüanookeanidel“ oleks kaasaegse kunsti väljale mahtumisega mingeid suuri probleeme. Sinna mahub paljugi, mis millegagi ei meenuta varasemate sajandite visuaalseid väljendusviise.
Aga küsimus on siin rohkem selles, millele me vaadates keskendume. Kaasaegse kunsti väljal on paratamatu, et moodustatakse väärtushierarhiaid ja kvaliteedihierarhiaid. Me oleme niimoodi kokku leppinud, et see on see, mida me kunsti vaadates kindlasti tegemata ei jäta, ja see kokkulepe on suhteliselt vana ja sügav.
Teiste olendite tajuerisustega tegeleva kunsti saaks tõsta ka kuhugi uude lahtrisse. On muidugi üsna selge, et ega me hierarhiatest loobu (ja selles osas pole ka postmodernsus oma headest kavatsustest hoolimata meile midagi uut selgeks õpetanud). Aga teistest arusaamine ei ole praegu enam lihtne huvi või meeldimise küsimus. See on ellujäämise küsimus. Kui me loodusest ja teistest olenditest paremini aru saama ei hakka, siis ei tule see ellujäämise asi meil varsti enam kuigi hästi välja. Nii et me oleme sundseisus. Ja selline sundseis viib kultuuriliste hierarhiate tähtsuse devalveerumisnõlvast kiirenevalt alla. Liikidevaheline kontakt on tähtsam. Ja sellest järelduste tegemine.
See võib viia uut tüüpi kunstikommunikatsiooni väljakujunemiseni. Tegelikult on selliseid tendentse igal pool näha. Kunstnikud töötavad juba päris palju loodusega, aga sageli üldse mitte selleks, et sealt mingeid esteetilisi mustreid välja nõrutada. Rõhk on üha enam kohtumisel, kogemuse laiendamisel ja teadasaamisel. Peaaegu võiks öelda, et seda tööd, mida 60ndatel ja 70ndatel tegid taju uste lahti löömiseks vabaarmastus ja narkootikumid, teevad praegu loodusteadused. Ja kuna loodusteaduste teadmised ei ole konverteeritavad otseseks kogemuseks, siis selle ülekande lahendavad ära kunstnikud, kes vaatavad loodusteaduste sisse palju põhjalikumalt, kui oleks vaja lihtsalt esteetilise ülekatte tekitamiseks.
Kehataju voolavus. Tuomas A. Laitinen on oma suhtluse kaheksajalaga pannud ekraanidele. Kaheksajalg on võrreldes inimesega üpris jäiga ja muutumatu vormiga erakordselt voolav loom. Me vaatame kaheksajalga ekraanilt ja meie füüsilisel kehakogemusel põhinevas modaalsuses ei ole kaheksajalg meile arusaadav. Mingit kogemuslikku võrdlust pole kusagilt võtta. Ise me niimoodi voolata ei oska ja ega meid ümbritsevate loomade hulgas pole ka palju selliseid, kes niimoodi teeks. Selline voolavus ongi veekeskkonnast väljakasvav võimekus ja sellisena täiesti võõras.
Mida me mõistame olendist, kelle mõistus on otseses, anatoomilises mõttes tema kehas laiali ja kes vaatab ka nahaga? Ja kelle kehakogemus on kehamõõtude täielik suhtelisus – sealt, kust tema kitiinist nokk läbi läheb, läheb läbi ka kogu ülejäänud kaheksajalg. Kaheksajala kehakogemusele me ligi ei pääse, aga filosoof Thomas Nageli voolujäljes võiks muidugi meelde tuletada, et me ei pääse ligi isegi nahkhiire kehatajule, kuigi ta on meiega ometi kordades sarnasem kui kaheksajalg.
Kaheksajalg elab siinsamas meie juures, aga me ei saa temast aru, sest evolutsioonilisel trajektooril liigub ta meist kaugel eemal. Meil pole kehamälust võtta mingisugust kogemust lubikojas elamisest või mööda veepõhja ringiroomamisest. Üks oletus on, et meie viimane ühine esivanem oli lihtsa ehitusega lameuss, kes elas 750 miljonit aastat tagasi. See on 200 miljonit aastat enne kambriumi plahvatust, kus tänapäeva eluvormide üldine ehitusplaan kokku pandi. Kui aga viimane ühine esivanem peaks jääma ka kambriumi vormiplahvatuse aegadesse, siis lahutab meid kunagisest sidemest ikkagi vähemalt 500 miljonit aastat.
/…/
Ilusad mudelorganismid. „Tsüanookeanide“ näitusel on ka teine pool, Kristina Õlleki pool. Tsüanobakterid ja soolad. Valgulise elu ja mineraalse dünaamika kohtumine. Vee aeglane imbumine materjalide vahel. Filtertoitujad on sellise liikumise mudelorganism. Soolad imbuvad oma baasmaterjali ühest piirkonnast teise anorgaanilise aegluse ja järjekindlusega. Soolad pressivad ennast läbi paekivide ja läbi poolläbilaskvate rakuseinte. Sellisel viisil moodustavad nad tihtipeale mingi poolaktiivse üleminekuala orgaanilise aktiivsuse ja elutu aine piiripindadel.
Niimoodi saab anda viiteid suurematele ökoloogilistele probleemidele, mis muidu väljuvad inimliku tunnetusvõime piiridest. Mõistlikus suuruses objekt, mis mõjub ka esteetilises plaanis, suunab näitusevaataja mõtlema esteetikast kaugemale – tsüanobakterite keerukas suhe keskkonna elususe ja elutusega on näitusel täiesti arusaadavalt esitatud, ainult see tuleb vaatajal endal teadmispõhiselt ära tunda.
Tsüanobakteritega on alati olnud palju taksonoomilist segadust. Minu kunagiste bioloogiaõpingute ajal nimetati neid muretult sinivetikateks, vahel ka sinikuteks. Üldiselt sobivad nad tõesti rohkem bakterite nimekirja, aga eluviisilt ja ökoloogialt on ikkagi pigem eeltuumsed vetikad. Kohal on nad siin planeedil olnud oletatavasti 3,5 miljardit aastat, aga tõenditena käsitletavad jäljed algavad ajast 2,7 miljardit aastat tagasi. Hapniku on tekitanud atmosfääri arvatavasti just nemad. Nii et võib öelda, et tsüanobakterid kujundasidki kõige üldisemas mõttes välja selle elusolemismudeli, mida me enda ümber näeme ja küsimused kaheksajala ja inimese viimasest ühisest eellasest on tsüanobakterite vaatenurgast koolieelikute mäng värviliste klotsidega.
Need geoloogilised ajaskaalad on mõtteviiside muutumise seisukohalt olulised – need näitavad meile, et teised olendid on kohal olnud juba nii kaua, et me võime igasugused mõttekäigud iseenda tähtsusest igaveseks unustada. Tsüanobakteritega võrreldes pole terve meie liigi kestus isegi mitte juhuslik sähvatus. Nende ajaskaalas pole meid veel olemaski.
Kui me sellest aru saaksime, siis hakkaksime võib-olla ka looduse olemust natuke selgemalt ette kujutama. Aga geoloogilises ajaskaalas on olemas ka sekund ja kuu. Objektid peavad siiski kuidagi kasvama ning Kristina Õlleki installatsioonid-objektid kasvavadki kogu näituse jooksul koostöös tsüanobakterite ja sooladega.
Ma ei söö juba ammu ühtegi kaheksajalga, aga pärast seda näitust oleks see täiesti võimatu isegi siis, kui poleks varem niisuguse probleemse suhte peale mõelnud. Iga süvenenud loodusnäitusega jääb järjest vähem järele võimalusi kellegi söömiseks. Empaatiline seostumine ahendab maailmast toidu ja materjalide leidmise võimalusi. Ka selles osas võib tundmatute tajukogemuste ja looduslike materjalidega tegelev kunst avastada ja avada mõningaid väljapääsuteid. Neid on ikka väga vaja ka.
Loe täispikka artiklit siit.